Meri ja mehed

Mõni aeg tagasi sai käidud motomatkal mööda Vahemere rannikut. Ei saa just sedasorti reisimisstiili enda lemmikuks pidada, teinekord tuleb kiirteedel uhades suisa uni peale, kuna põhimõtteliselt ainus, mida näed, on eesistuja vibreeriv kiiver.. Vot tuuletakistusega ei olegi senise rändamisajaloo juures kokku puutunud (mägimatku ei harrasta), aga sel korral tuli sedagi kogeda. Prantsusmaa rannikul tabas meid nii kõva tuul, mis sundis tee kõrval peatuma ja motikat kahelt poolt kinni hoidma, et see pikali ei kukuks. Selle tulemusena sattusime kuulsusrikka Pont du Gard'i silla asemel hoopiski ühte imelikku Narbonne'i nimelisse linna, kus sai keskööl ühes kahtlases urkas küüslauguga kartulisalatit ja keedetud kaheksajalgu söödud. Sealsamas lähedal leidsime ka kämpingu, mis oli juba kl 18.30 ametlikult suletud, aga ööbida oli vaja ja no mis rõõmustaks endist nõukogude inimest rohkem, kui et kuhugi tasuta sisse hiilida ja hommikul ruttu jälle välja hehee...